fbpx

TiiviS Bliss

I call this… The Flow

I call this… The Flow

Viimased nädalad on olnud kinda miraculous, kus lihtsalt vaata ja imesta, luba ja võta vastu. I shall share a bit.

13. jaanuari õhtul jõudsime tagasi Eestisse ja selleks ajaks polnud mul silma jäänud veel mitte ühtegi korterit, mis oleks minuga resoneerunud. Teadsin, et ma tahan jätkata enda suvepealinna korteri väljaüürimisega ning teadsin ka seda, et minu linnaks siin ja praegu saab Tartu. Mul oli vaimusilmas oma ideaalpesast pilt ja ma teadsin, et tunnen selle ära, kui ma seda näen. Samal hilisõhtul, enne magamaminekut vaatasin veel nii muuseas hetkeks kortereid ja mis te arvate, mis mulle sealt vastu vaatas? Nagu Harry Potter oleks oma võlukepikesega vehkinud ja hopsti, pool tundi tagasi oli lisatud korter, mille osas käis mul millisekundiga sisemine klikk ja ma tajusin kohe, et see on SEE! 

Kuigi Eesti riigipiiril oli täpselt null kontrollametnikku meid tervitamas (samal ööl oli peaminister tagasi astunud – huvitav, kas siin on seos :D), otsustasin igaks juhuks siiski 10 päeva eneseisolatsioonis olla (kuigi Itaalias möödusid viimased 2 kuud lockdowni tõttu sisuliselt selles samas isolatsioonis, hehe), mis oleks tähendanud vaba inimesena liikumist alles 23. jaanuaril. AGA… mu armas Annika pakkus välja, et läheb seda korterit lähipäevil hoopis ise vaatama ja teeb mulle kohapealt videokõne. Nii me tegimegi ja pühapäevaks, 17. jaanuariks oli mul oma ideaalne kodu olemas. Kogu protsess täiesti nullist ja distantsilt kolme päevaga. Siiani mõtlen, et kogu see sündmuste kulg oli nii puhtalt sünkroonsuses, kiire ja effortless. Ehk pisut hullumeelne, olemata seda enne ise oma silmaga reaalselt näinud, aga who cares, selline ma oma valikutega juba olen. Ja mu sõbranna tunnetus mu maitsest ja soovidest oli enam kui täpne, siiski 28+ aastat spetsialiseerunud kogemust. Teisipäevaks, 19. jaanuariks, ehk siis vähem kui nädalaga peale Eestisse jõudmist olin ma oma uues pesas juba sees (ja isoleerisin ennast siin kenasti lõpuni ära, kui keegi muretseb) ning see on päriselus veelgi hubasem ja minulikum, kui piltide ja videokõne pealt tunnetus jäi. Talk about the flow of life... 🙂

Niisiis tere, Tartu! Nii hea on siin olla. Kuigi Itaalia inimesed, loodus ja vaated, maitseelamused ja kliima olid imelised, siis tõtt-öelda tuli Itaalias just nende paari viimase kuu tingimustes siiski üha enam oma lähedaste ja vaba liikumise igatsus peale. Ongi põhjust tagasi minna, kui seal inimesi ükskord jälle kodudest välja lubatakse. Aga sellest kõigest ehk mõni teine kord. Nagu kevadel ja aastalõpus nende järsult survestama hakanud piirangutega näha oli, siis miski tahab mind praegu ikka väga siin Eestis hoida. Ja Tartus on juba olnud nii soe, nii armas ja tore vastuvõtt! 🙂

Tiivi Access Bars Eesti Tartu
Mu uhiuus, hubane ja mugav praktikatuba – at your service 🙂

Mu 2-toalise pesa teeb valgusküllasusele, avarusele, kaminale ja kõigele muule lisaks veel eriti vaimustavaks asjaolu, et siin on eraldi toana ka kontoriruum, ehk siis sisuliselt on see 3-toaline. Esialgu piisaski juba väikesest kontorilaua ümberpaigutamisest, et mu massaažilauale ruumi teha ja voilà. Selline eraldi kontorituba oma hubases kodus oli sisimas ka üks mu soovidest, et mõnusasti oma praktikaga tegeleda. Aga ma tõesti ei arvanud, et sellise 10/10 kodu leidmine saab olema nii lihtne, vaevatu ja loomulik.

Niisiis kõik mu armsad huvilised, te saate mulle nüüd külla lõõgastuma ja soovitud muutuseid looma tulla. Mitmed on seda juba ka teha jõudnud ja see tagasiside toob mulle iga kord lihtsalt suure naeratuse näole – mul on nii hea meel, et miski, mida mulle südamest teha meeldib ning mida ma nii väga naudin saab olla kellelegi panuseks. See on imeline tunne ♡

Selle lühikese ajaga olen teha jõudnud juba nii palju ning olen ka märganud, et kontrast sotsiaalsuse osas – viimased paar kuud Itaalias vs. praegu siin, on olnud tohutu. Mul pole isegi väga aega olnud neid mägesid veel igatseda. Hiljuti oli meil minu juures ka väike serata del vino italiano, kohalike maitseelamustega, kus osales ka see väike rõõmupall siin (kes vahepeal on jõudnud kasvada oluliselt suuremaks kui ta oli siis, kui mina teda viimati nägin). Ja Itaaliast ei saanud ju ometi ära tulla ilma veidike ehedat Itaaliat koju kaasa võtmast.

Igatahes põnevuse, elevuse ja huviga vaatan, mida imelist siin nüüd veel luua on võimalik ja millised üllatused Tartu elul mulle varuks on. Soojad kallistused teile kõigile!

Itaalia veiniõhtu

Leave a Reply

Your email address will not be published.