fbpx

TiiviS Bliss

Ti amo, Italia

Ti amo, Italia

Tänasega on meil märkamatult täitunud juba 50. päev Itaalias ja kui J. seda mulle ütles, siis tundsin, et tahan selle puhul teha teile väikese update postituse.

Alates 6. oktoobri varahommikust, mil Eestist teele asusime, oleme selle aja jooksul näinud, kuidas nunnad Poolas Adidase seljakottidega Zakopane mägedes matkavad, Slovakkia kurikuulsaid Vysoké Tatry mägesid ja Bratislava linna (kellele tuleb sellega silme ette film Eurotrip, hehe 🙂 ), seigelnud ühe päevaga lumistest Austria alpidest ja Itaalia dolomiitidest Itaalia vahemere äärde helesinise kristallselge veega laguuni, mitmeid kordi jalutanud ja sõitnud gondliga romantilises Veneetsias, külastanud Toskaanas veinimõisa ja imetlenud sealseid lõputuid viinamarjaistandusi, mina isiklikult ületanud oma suurimaid hirme kõrgusekartuse ees ja roninud pea 2000m kõrgusele mägedesse, kust avanes hingemattev (funny word) vaade pilvedele, mis jäid meist allapoole ja peakohal sinises taevas paitas meie nägusid kuum päike… ja palju-palju muud. Neist igaühe kohta saaks lausa eraldi mahuka blogipostituse kirjutada.
Kes mu sotsiaalmeedia kontosid jälgivad, on neid uute kohtade avastuste postitusi ilmselt jooksvalt ka näinud. Kui mitte, siis võib neid Instas mu story highlights’ide alt siin ja siin piiluda – see seiklus on siiani olnud imeline ja need jäädvustused annavad ehk seda veidikenegi edasi, kuigi päris kõike seal enam alles pole. 🙂

Vahepeal oli mul ka sünnipäev ja naersingi just, et kui keegi oleks mu eelmise aasta sünnipäeval mulle ütlema tulnud, kus ma järgmisel aastal samal ajal olen ja millist elu elan, siis oleks ma tol ajal ilmselt arvanud, et ta on kas pilves või lihtsalt väga elava kujutlusvõimega. Üks elu õppetunde on kindlasti olnud see, et suured muutused võivad aset leida väga lühikese ajaga. Aeg kui selline ei ole siin tegelikult isegi oluline. Meie enda valik on see, mis loeb.

Tulles tagasi tripi juurde, siis igas linnakeses on kohalikud olnud nii armsad, sõbralikud ja lahked ning teinekord teinud meie auto numbrimärki nähes suured silmad – Estonia?! Oleme tähele pannud, et inimeste vaatenurgad praegusel ajal reisimisse jagunevad laias laastus kaheks. On olnud neid, kes küsivad, kas me ei karda ja kuidas piiridest ülesaamisega lood on (oleme siiani oma passe pidanud näitama terve selle aja jooksul vaid ühel korral, Slovakkiast Austriasse sõites ning ka siis tundus, et väga sõbralikku ja toredat piirikontrolli huvitas pigem see, kas auto numbrimärgiga seonduvalt on kõik okei). Ning siis on need, kelle silmad löövad särama ja nende arvates on see parim aeg reisimiseks ja maailma avastamiseks – kõik muidu turistidest üle kuhjatud kohad on mõnusasti avarad, järjekordi pole ja muidu fully booked majutused on vabad. Meie lahke Veneetsia gondlimees Immanuel juhtis näiteks tähelepanu sellele, et tavaliselt ei mahu Veneetsia kuulsaimal Rialto sillal kõndimagi, rääkimata mitmetunnistest järjekordadest gondlitele ja palju muud. Siin joonistubki minu arvates välja see oluline muster, millele keegi valib keskenduda ja mis tekitab inimesele endale päriselt hea tunde. Maailmas on praegu nii palju hirmu ja hirmule keskendumine vaid toidab seda. All in all, praegusel ajal reisimisel on neid eeliseid olnud tõesti väga palju ja oleme külastanud kohti, kuhu me muidu võib-olla poleks sattunudki või siis lihtsalt ehk poleks neist turistihordide tõttu huvitatud olnud.

Jõulise teise lainega Itaalia suurlinnades võeti aga 6. novembril kasutusele üleriigilised meetmed ja hetkel olemegi kuni 4. detsembrini lockdown’i mõistes (nüüd juba) oranžis tsoonis Toscolano Maderno’s, Itaalia suurima järve Garda ääres ja mägede keskel oma armsas AirBnb’s, mis esialgu pidi saama meie koduks vaid 3 ööks. Tsoonidest veidi lähemalt rääkides, siis me oleme praegu Lombardia regioonis, mille pealinn on Milano. Ja kuna Milanos lendasid haigusjuhtumite numbrid raketina taevasse, kuulutati kogu see regioon punaseks tsooniks, mis sisuliselt tähendas seda, et koduümbruses võis küll jalutada ja sporti teha, ent ilma mõjuva põhjuseta ei tohtinud näiteks linna minna (essentials only) ja muud karmid piirangud. Eilsest aga kergendati Lombardia regiooni piiranguid ja punasest tsoonist sai oranž, mis tähendab, et näiteks linna minekuks ei pea enam mõjuvat põhjust olema. Jalutasime eile õhtul järve ääres promenaadil ja nautisime päikeseloojangut – nii vahva oli näha, kuidas inimesed olid kõik sama tegema tulnud ja sealne vibe oli ülimõnus. Little things in life🙂

Kuna Itaalias haigusjuhtumite numbrid nüüdseks järjest kahanevad, on üsna tõenäoline, et peale 3. detsembrit saame siit piirkonnast edasi liikuda. Aga ma ütlen ausalt, et mulle on Itaalia väga südamesse pugenud – see kultuur, need inimesed ja kliima (niipalju kui liikumispiirangud seda kõike meil avastada on võimaldanud), ma täiesti näen ennast siin elamas. Meil on ülimalt vedanud oma majutusega, millel on lopsakas aed (kus kasvavad aaloed ja palmid; puude otsas sidrunid, hurmaad, oliivid, granaatõunad, laimid jpm) ja suur terrass ning nii ongi enamus meie praegustest lockdown’i päevadest möödunud päikese käes mõnuledes ja toimetades. Skype’isin eile just Annikaga, kes on lasteaia sõimerühmast saati mu parim sõbranna, ja ta vaatas esimese asjana, kui pruun ma olen. 😀 Isegi armsad tedretäpid on põskedel, mis mul päikesega alati tulevad. Niiet kuigi see lockdown ja pea kuuajaline liikumisvabaduse piiramine mõjus tahes-tahtmata siiski ka vaimselt, olen ma äärmiselt tänulik nendele tingimustele, sellele asukohale ja majutusele, kus me oma viimased kuu aega paikselt siin Itaalias veetnud oleme. Mõnusaks igapäevaosaks on jälle saanud hommikune jooks ja välja on kujunenud ka oma lemmikpaik, kust avaneb vaade kogu linnale, järvele ja mägedele. Kui hommikuti oma jooksu vastavalt sätime, näeme, kuidas päiksetõusuga esimesed kuldsed päikesekiired mägede vahelt piiluma hakkavad. Usinasti õpime igapäevaselt ka itaalia keelt ja see on meil mõlemal juba üha rohkem suus. Menüü on samuti üle võtnud itaalia toidud ja snäkid ning punane vein – kõik see viib keele alla ja teisiti enam ei oskakski.

Hoian postituse lühikesena ja lõpetuseks seekord eraldi highlights‘e siia postitama ei hakka, neid saab näha siis jagatud linkidelt ja mu sotsiaalmeedia kontodelt. Või eelistaksite te, et lisan edaspidi mõned kokkuvõtvad pildid siiski ka lõppu? Let me know 🙂

Kallipai & ti auguro una bella giornata di sole!

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.