Ma poleks osanud unes ka näha, et nendele postitustele tuleb nii julgustav, armas, siiras ja soe tagasiside – südamest aitäh teile kõigile! Et te selle kõik päriselt läbi lugesite ja veel eraldi aja võtsite, et mulle kirjutada – vau. Mul on siiralt hea meel, et see nii paljusid puudutas ja teile sügavale südamesse puges. See julgustab ja inspireerib mind veelgi enam. I love you 🙂
Täna kirjutan ma teemadel, millest pealkiri juba veidi aimu annab. Go get yo’ popcorn ready, sweetie.
So here goes… Ma olen praktiliselt terve oma senise elu elanud pidevalt ärevust tundes, hirmu baasil, st alateadlikult survival mode’is ja püüdnud toime tulla madala enesehinnangu ja ebapiisavuse tundega. Vahel on see kõik kaugel taustal võbelenud, vahel mulle tugevalt näkku karjunud, aga alati on see olnud kuskil olemas. Hommikuti ärevusega ärkamine oli minu jaoks paraku igapäevane struggle. Miks? Sest a) ma püüdsin alateadlikult kompenseerida seda, mida ma ei osanud iseendale anda selle väljastpoolt otsimisega ja olin seega otseselt mõjutatud välisest tunnustusest, kriitikast ja teiste arvamustest, mis on väga shaky pinnas ja b) ma ei teadvustanud endale, et mul on valik. Ja põhjustasin sellega endale tohutul hulgal kannatusi. Mul puudus elus selline elementaarne asi nagu turvatunne. Deep down, I didn’t feel safe in this world. Naljakal kombel tundsin ma suurt ebakindlust isegi oma nime pärast – sel põhjusel otsustasin selle ka oma veebilehe nime ja logo osaks teha, et oma nimega lõpuks ja lõplikult sõbraks saada.
Kui ma tegin valiku igasugustest hinnangutest loobuda, siis see soov oli üllas – muuhulgas ma teadvustasin, et teistele hinnanguid andes me arvustame tegelikult iseennast ja see sulgev, eraldav energia viib meid iseendast kaugemale. Aga siin oli üks väike sneaky twist, mida ma ei teadvustanud – ma loobusin hinnangute andmisest küll inimestele ja olukordadele, aga mitte iseendale. Hinnangute andmine iseendale on aga üks meie suurimaid vägivalla vorme iseendaga. Ja see on nii salakaval, et enamasti me ei märkagi, et me seda endale teeme.
Ma samastasin end oma mõtetega – uskusin kõike, mida see väike karm kriitik mu peas seletas ja võtsin seda puhta tõena – et kui ta nii ütleb, siis nii ju on. Sest see tuleb ju minu seest, järelikult on see tõsi ja see olengi mina ja oi, kui halb inimene ma ikka olen. Kui paljud meist seda teevad? Aga me ei ole meie mõtted. Me ei ole ka meie tunded ega emotsioonid. Emotsioonid tulevad meile midagi õpetama ja näitama, neile on oluline tähelepanu pöörata, lasta neil tulla ja minna oma teed. Mitte neid alla suruda, nagu mina enamasti oma hirmu baasilt püüdsin kunagi teha. Nad ei ole kuidagi halvad või valed ja see vastupanu annab neile vaid jõudu juurde. Aga need ei ole Meie.
Tuleb välja, et terve senise elu on mul olnud alateadlik hirmul põhinev uskumus, et inimesed näevad mind niisamuti nagu mu enda sisemine kohtunik mu peas mind kritiseeris. Ja ma uskusin seda, võtsin seda tõena – olingi oma mõtete ja alateadlike uskumuste vang, tehes ennast seetõttu väga-väga väikeseks ja andes oma väe enda käest ära. Aga need olid lihtsalt mõtted ja kuni senimaani ma isegi ei teadvustanud endale, et mul siin üldse mingi valik on. Ma hakkasin neid üha rohkem tähele panema ja nendes kahtlema. Saama teadlikumaks nendest lugudest, mis mu peas keerlesid.
98% kõikidest meie mõtetest, tunnetest, emotsioonidest ja uskumustest ei kuulu meile. Mis siis, kui meil ei ole mitte midagi viga? Mis oleks, kui me hoopis aktsepteerime ja hindame oma erinevusi? Kui me lubame inimestel olla just sellised nagu nad olla tahavad ja anname ka endale loa olla just see, kes me olla tahame, püüdmata meeleheitlikult kuhugi raamidesse sobituda? Võib-olla teeme ja näeme asju teistmoodi kui mõned inimesed ja see on okei? 🙂 Mis siis, kui selles kõiges ei ole midagi valet?
Ego tahab meid alati kaitsta. Kaitsta oma kindlaid vaatenurki, uskumusi ja tõekspidamisi. Ego tahab, et temal oleks alati õigus. See sisehääleke on nagu meie väike assistent, kellel on alati midagi öelda või kommenteerida. Aga ego loob polaarsust. Tiivi, sa ei ole piisavalt hea, andekas või tugev – sina küll sellise asjaga hakkama ei saa, miks sa oled nii häbelik jne jne. Selle väära minapildi sisemine kriitika ja hinnangud eraldavad meid, sest kui me ei ole sellest teadlikud ja seda kõike usume ning, God forbid, selle veel teistele edasi projitseerime, siis arvame ja oletamegi, et ka teised meist nii mõtlevad või meid nii näevad. See on meele loodud illusioon.
Me peame hulluks inimesi, kes tänaval või kus iganes iseendaga kõva häälega räägivad. Aga kui palju on meie enda peas sellist sisekõne, mis ketrab koguaeg ja ei jää üldse vait? It’s called the Monkey mind. Kas see kontrollib meid või meie kontrollime teda? Kui palju sellest sisekõnest on negatiivne, kritiseeriv, hinnanguid täis? Tee näiteks ühepäevane katse – ärka hommikul üles ja sea endale taotlus, et täna, no matter what, oled Sa maksimaalselt igas hetkes teadlikult kohal. Pane terve päeva vältel tähele, mida see väike assistent Su peas seletab. Lihtsalt vaatle teda kõrvalt. You will be amazed. Mingil hetkel muutub see lausa naljakaks, sest ta on lihtsalt nii väike, armas ja paranoiline, näeb üldjuhul alati kõige mustemat stsenaariumi ja kõige negatiivsemat pilti – ta lihtsalt ei oska teistmoodi. Tema oma illusioonides tahab Sind ju suure ja kurja maailma eest kaitsta, see on ta ülesanne. Ego vihkab olevikuhetke, sest tal pole siin võimu. Ta püüab meie mõtteid pidevalt juhtida kas minevikku või tulevikku, mis mõlemad on käesoleval hetkel ebaolulised ja pealegi lihtsalt järjekordsed illusioonid. Minevikule on hea mõelda tervendava eesmärgiga, tulevikule samuti siis, kui see on vajalik, aga muidu – be present, your presence is beautiful.
Kui meil oleks selline sõber, kes meiega päevast päeva niimoodi räägib nagu see kriitik meie peas, siis kas me üldse oleksime sõbrad? I doubt it. Me ju soovime enda kõrvale valida inimesi, kes on toetavad, lahked ja armastavad. Mis oleks, kui me valiksime sellised olla esmalt ka iseendaga? Deep down, we all just want to be seen, heard and loved. Let’s give it to ourselves first.
Mulle andis tõelise sisemise vabaduse see, kui ma ei uskunud enam automaatselt iga mõtet, mis pähe tuli. Kui ma hakkasin nendesse suhtuma kerguse ja huumoriga – minu puhul näiteks, kui ta seal väga tugevalt jälle seletama hakkab, siis ma lihtsalt märkan, naeratan ja küsin talt, mis ta jaurab. Ja lähen oma asjadega edasi. Mind chatter kui selline on üldse jäänud palju väiksemaks – see ei saa enam sellist tähelepanu kui varem. Rääkimata ärevusest, sest ma ei võta seda kõike ja ka elu, inimesi ja olukordi enam nii suure tõsidusega ja teadvustan, et mul on alati valik. Ja pealegi, kui see endless mind chatter hakkab lahustuma, loob see ruumi Sinu intuitsioonile – kui Su meel on vaikne, siis lubad Sa sellel läbi tulla. Intuitsiooni hääl on alati vaikne, leebe, õrn ja armastav.
Kui ma meditatsioonidega alustasin, oli see kõik minu jaoks päris huvitav. Mismõttes toon ennast kohale – mul on ju vaja mõelda sellest ja sellest ja sellest asjast? Kas ikka on? Ei olegi? Okei. Toon ennast kohale. Keskendun. Ja siis, enne kui ma arugi sain, olid mu mõtted jälle kuskil järgmises suves. See oskus vajab harjutamist ja tuleb ajaga.
Oma armsa sõbraga nendel teemadel arutledes laususin talle juhuslikult kuldse lause – ole olemises, mitte genemises. See oli päris naljakalt täpne ja senimaani on see mõttetera kasutusel. Tuletame teineteisele meelde, kui kumbki oma mõtetega kuhugi kaugele ära läheb ja liialt mingeid mõttekonstruktsioone genereerima hakkab. Lihtsalt oleme rohkem olemises, kohal siin ja praegu ning vähem genemises, oma egotasandi mõtteprojektsioonidega kuskil minevikus või tulevikus, püüdes kõike mõtestada ja kõigest aru saada. On see ikka praegusel hetkel päriselt vajalik? Ei? Okei, siis laseme sellel minna. 🙂
Ma loodan, et me kõik lubame endal rohkem lihtsalt olla. Alustuseks kasvõi 5 minutit iga päev. Mine loodusesse – metsa või mere äärde. Lihtsalt ole kohal, siin ja praegu, ja vaata, mis juhtuma hakkab. Ja kui Sa midagi teed, siis proovi seda teha täie teadlikkusega – ole teadlik oma kohalolust ja koonda kogu oma tähelepanu iseendale ning sellele tegevusele.
Kas see pole mitte imeline tunne, kui Sul on vabadus olla lihtsalt täielikult Sina ise, siin ja praegu, ilma igasuguste maskide ja kaitseteta ning võtta ennast (ja teisi) just sellisena vastu, lubades kõigel ja kõigil lihtsalt olla?
Reaalsuses on kõik neutraalne, miski pole hea ega halb, õige või vale – me ise anname kõigele tähenduse, paneme sildi külge ja loome endale mingi konstruktsiooni. Mida rohkem me sellele mõtleme ja tähelepanu anname, seda suuremaks ja tähtsamaks see muutub. Kui me loome polaarsust ja peame midagi või kedagi negatiivseks, siis anname oma mõtete ja tähelepanuga sellele vaid jõudu juurde – me loome seda oma ellu veelgi rohkem. Mis oleks, kui üldse anda millelegi tähendus, siis see, et kõik, mis meie ellu tuleb, on meile hea, panustav ja kasulik? Life happens for you, not to you. Be gentle and be kind – with yourself and everyone around you.
One love 🙂
Tiivi
