Eelmises postituses rääkisin põgusalt enda selle kevade plaanidest maailmakodanikuks hakata, millele schmorona ootamatult (ja loodetavasti ajutiselt) kriipsu peale tõmbas. Paljud on küsinud, kust selline kardinaalne ja elumuutev otsus üldse tuli, miks ja palju muud. Räägin sellest siis veidi ja selleks rändame ajas tagasi 2018. aasta lõppu ja 2019. aasta varakevadesse, kus minu senine maailm pöördus pea peale.
Olin selleks ajaks töötanud mitu aastat suurepärases ettevõttes bränditoodete kaupluse juhatajana ja mul oli oma armas tiim, kes oli justkui minu teine perekond. Rääkimata selle ettevõtte põhiväärtustest ja kokkuhoidvast, me-oleme-üks-suur-pere tundest. Lihtsalt nii soe tunne tuleb sisse, kui seda meenutan. Samas ettevõttes tehti mulle varakevadel minu jaoks ootamatu tööpakkumine liikuda kaupluse juhataja rollilt üle nn. kontoripoolele, personalispetsialisti ametikohale. Töö personalivaldkonnas tekitas minus ühteaegu veidi hirmu ja samas ka tohutut elevust, sest ma pole seda eriala ülikoolis omandanud ega muul viisil sellega kuigipalju kokku puutunud – tundsin, et seda enam on põnev minu jaoks uut valdkonda õppida ja seeläbi ise inimesena kasvada, n-ö pea ees vette sukelduda ja tegutsema asuda. Sisemiste (elevus- ja ärevus)värinate saatel otsustasin pakkumise vastu võtta.
Ja nüüd tuleb siis see osa, kus minu maailm kildudeks purunes. Täpselt seitse päeva peale oma uue ametikoha vastuvõtmist sain uudise, et mu isa suri ära. Mul ei lähe see päev ja see hetk mitte kunagi meelest – ma olin tööl ja varisesin nuttes põrandale kokku. Ma olin täielik isa tütar ja kuigi ta oli pikalt haiglas olnud, ei käinud kordagi mu peast isegi mitte selline variant läbi, et see kõik võiks surmaga lõppeda. Mitte kordagi. Minu peakeses oli tugev lootus ja usk, et ta tasapisi juba taastub ja saab varsti koju puhkama. Seda enam tuli see mulle shokina ja mu maailm varises koos minuga kokku. Ma mäletan, et ma olin justkui paksu vati sees ja ei saanud mitte midagi aru – reaalsus ei tahtnud mulle kohale jõuda ja ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda. Lihtsalt nutsin päevad läbi. Selline seisund kestis mul mitu kuud ja paralleelselt selle kõige kõrvalt uut ametikohta selgeks õppida oli minu jaoks omaette suur väljakutse – algul oli mul väga raske keskenduda meie nn. tavareaalsuse igapäevastele asjadele ja argitoimetustele, kõik tundus minu jaoks nii tühine, meaningless ja mul oli lihtsalt nii ebareaalselt valus. Aga kuna ma olen terve elu olnud liigagi kohusetundlik ja iseenda suurim kriitik, pole lubanud endal eksida ja palju muud, siis ma panin oma tugeva Tiivi maski ette ja surusin selle kõik päevaseks ajaks alla (vahepeal sellele vaatamata murdusin, suvalistes kohtades – kõike oli korraga lihtsalt liiga palju). Samas mu töökaaslased olid ülimalt toetavad ja mingis mõttes oli ka hea saada oma mõtted sellelt raskelt teemalt mujale, kasvõi korraks päevasel ajal, mil ma tööl olin. Kuigi nüüd tagasi vaadates näen, et juba sel ajal olin ma, siis küll veel alateadlikult, asendustegevuste otsimise vastu, sest you have to feel it to heal it, only way out is through etc., nendes on tõde.
Lähedase kaotuse lein on meeletu (ja kordades võimendatud, kui Sa oled emotsionaalne, õrn ja ülitundlik inimene nagu mina), aga sellega õpib tasapisi elama. Tähtis on lubada endal leina tunda, et me ei suruks seda enda sisse sügavale peitu. See saab osaks meist ja kuigi mu kallist isa ei ole füüsilises kehastuses enam siin, jääb armastus alati alles. Ma olen südamest tänulik oma tolleaegsele elukaaslasele, kes mind mu leinas toetas ja mulle tohutult suureks toeks oli – ma ei tea, kas ma oleksin üksi sellega toime tulnud. Ma kahtlen selles. Aga isa surm raputas mind veelgi enam niiöelda ärkvele. Pani sügavamalt mõtlema elu olemuse üle ja vaatama sügavale enda sisse – mis minu elus toimib ja mis mitte. Ja siit tuleb siis järgmine teema – the year 2019, when my whole life as I knew it shattered to pieces.
Ma hakkasin sügavamalt vaatama, millist elu ma elada soovin ja tasapisi olema endaga aus selles osas, mida ma pikalt ei olnud tahtnud või julgenud endale tunnistada. Seda sisimas liigagi pikka aega kestnud tunnet, et mu 3+ aastat kestnud suhe ei toimi enam. Austusest oma endise kaaslase vastu ei lasku ma detailidesse, aga suve algul võtsime vastu otsuse, et tuleb lahkuminek. See otsus oli nii-nii pikalt veninud ja mul on tunne, et me vist kumbki ei tahtnud seda endale päriselt tunnistada ega aktsepteerida. Kuni see tunne siis ühel hetkel muutub nii väljakannatamatuks, et neid silmi ei saa enam kinni pigistada. Alati on meil sellises kohas valik ja me peame olema iseendaga sügavalt ausad – kas me saame (ja tahame) selle olukorra puhul midagi muuta või mitte. Antud juhul olime me lihtsalt oma eludega nii erinevas kohas, et midagi muuta ja seda n-ö päästa, ilma et kumbki meist seeläbi ei kannataks, ei olnud võimalik.
Seega olin vastu suve vastakuti justkui teise leinaga – leinal on erinevaid vorme ja iga kaotus on omamoodi lein. Ma olen oma endisele kaaslasele nii tänulik kõigi nende kogemuste, ilusate hetkede ja õppetundide eest. Läbi nende me kasvame inimesena. Ja jällegi – armastus jääb alati alles ja vahel on suurim armastus teise inimese ja iseenda vastu see, kui me laseme asjadel, inimestel ja olukordadel minna. Just see happily-ever-after Disney muinasjutt on see, mis tänapäeva ühiskonnas palju kannatusi põhjustab, sest siin on selle illusiooniga tohutu attachment. Nii oli ka mul. Aga tõde on see, et Universum saadab meie ellu erinevaid inimesi ja olukordi meie hinge kasvamise eesmärgil, et saaksime omandada erinevaid õppetunde, kogemusi ja võtta vastu neid elulisi kingitusi, mis selle kõigega kaasneb. Ja kui me neid õppetunde ei omanda, saadab Universum meile lahkesti uued olukorrad ja inimesed, kuniks me seda teeme. Seni korduvad ja tulevad esile teatud mustrid. Ja nii oluline on kõigest armastusega lahti lasta, sellest oma kogemused ja õppetunnid omandada ning mitte minevikku (või illusioonidesse) kinni jääda. Kõik on alati täpselt nii, nagu meile parim on, isegi kui meil endal on sel hetkel seda raske näha. We will, when we’re ready. 🙂
Igatahes hakkasin ma märkama, et olin terve senise elu suuresti autopiloodi peal elanud. Arvasin, et elu juhtub minuga. Et väline reaalsus tuleb esimesena ja siis on minu sisemaailm. Miski pole see, mis esialgu näib ja tegelikult ongi ju vastupidi. Ma hakkasin muutuma üha teadlikumaks sellest, kui palju ma olen elanud ohvrirollis, projitseerinud oma minevikukogemusi olevikku ja tundnud end olukordades võimetuna, püüdnud teha kõike maksimaalselt nii, et kõigil teistel mu ümber oleks esmalt hea ja tundnud ennast süüdi, kui see nii ei ole – people pleasing master level. Seejuures kordagi mõtlemata, mida ma ise päriselt tunnen või soovin, otsisin ma väljastpoolt seda, mida vaid mina ise saan endale kõigepealt anda – ma olin neid klišeena kõlavaid Insta postitusi küll lugenud ja fännasin neid, aga siiski puudus mul sellest kõigest senimaani see sügav sisemine teadlikkus. Ma hakkasin tasapisi veelgi ja veelgi enam üles ärkama ja analüüsima, kes ma päriselt olen ja millist elu mina ise päriselt elada soovin. Milline inimene ma soovin olla. Mida ma väärtustan ja oluliseks pean. Ja ego (aka false self identity) hakkas sellega üha enam lahustuma. Ego temaatika on üldse väga huvitav ja kui see Sind rohkem huvitab, siis siin on selle on selle kohta näiteks väga hea artikkel.
Your ego is a cup full of opinions and speculations that you have been filling over the years about who you think you are, most often the false self.
The development of the false ego begins early in life through the subconscious processing of our painful experiences. … These beliefs are the secret cellar of the false ego, so hidden away that most people don’t even know they have them and might need to look hard to find them once they learn of their existence.See periood minu elus oli kasv läbi valu. See valu oli kohati nii overwhelming, et mul oli tunne, et ma ei suuda enam sellega toime tulla. Aga ka minu kasv seeläbi oli tohutult suur. Ja sel perioodil aitas mind väga palju vabastav hingamine.
Olles mõnda aega neid mõtteid mõlgutanud, siis fast-forward 2020. aasta alguseni, kus mul käis klikk ja miski minu sees ütles mulle, et nii ma enam edasi lihtsalt ei suuda minna. Ma olin selleks ajaks palju oma sisemaailmaga tegelenud, erinevaid spirituaalseid raamatuid lugenud, joogat, meditatsioone ja erinevaid praktikaid teinud – olin oma eraelus jõudnud kohta, kus ma ei soovinud enam kellelegi ega millelegi hinnanguid anda, soovisin kõike ja kõiki aktsepteerida ja vastu võtta just nii, nagu on. Minu igapäevatöö hõlmas aga suuresti just hinnangute andmist ja seega kasvas minus ka üha suurenev sisemine konflikt. Väliselt peale vaadates võis kõik ju tunduda justkui ideaalne – päris oma elupaik, elu armsas kuurortlinnas ja suurepärane töökoht mainekas ettevõttes koos imeliste töökaaslastega, aga sisimas olin ma sellele vaatamata täiesti katki ja sügavalt õnnetu. Küsisin endalt, et kas see ongi siis see, mis selle kõige mõte siin on? Kas tulebki olla süsteemi rattas ja ühiskonna tingimuste keerises, ringi rabeleda ja kiirustada, elada nädalavahetuste nimel, elada harjumuslikult autopiloodil ja/või igapäeva kellast-kellani töörutiinis, teha kõike nii, nagu kõik teised ümberringi teevad (sest nii on ju ühiskondlikult aktsepteeritav – aitäh, kui oled mõistev nii ebapopulaarse küsimuse osas) kuni jääd vanaks ja sured ära? I’m not judging it to be right or wrong nor good or bad – need olid lihtsalt küsimused mu peas. Või on meil siin valik? Ma tundsin, et siin peab ju olema midagi veel, midagi suuremat. Elu, mis teeb päriselt õnnelikuks, mis on põnev, lõbus ja mänglev ning minu jaoks täisväärtuslik. Elu, kus ma olen ja tunnen ennast vabana. Otsustasin, et on aeg hakata elama prioriteedina ennast väärtustades ja valima seda, mis toob mulle rõõmu. See võib kõlada egoistlikult, aga tegelikkuses on see jällegi vastupidine. Ja see valik hõlmas kogu senise elu ja valu seljataha jätmist.
Ja ma teen neid valikuid jätkuvalt, iga päev ja iga hetk. Vahepeal komistan, kukun, tõusen püsti, nutan, naeratan või naeran ja lähen edasi – seejuures kõigele lihtsalt aitäh. 🙂
Selline oli siis lühikokkuvõte minu suurima kasvu ajast. Lõppu veel suviseid mälestusi, et lõpetada raske teema jälle veidi rõõmsamal toonil. Ja elu on põnev – mis veel võimalik on?
