fbpx

TiiviS Bliss

Mida 2022 mulle õpetas

Mida 2022 mulle õpetas

Uue aasta mõnusas ja pehmes energias rändasin iseenda sisemusse, et vaadata tagasi möödunud aastale. Et võtta tänulikkusega vastu neis kogemustes sisalduvad õppetunnid, mis teenisid mu kasvu ja lubada armastusega vabaks kõik muu. Kuna meie seas on palju ülitundlikke ja armsaid maailmaparandajaid, siis on mul siiras rõõm, kui need taipamised teenivad ühel või teisel viisil sindki, armas lugeja.

Aasta 2022 oli minu jaoks ilus, transformeeriv ja raputav. Selles peitus ka suurim õppetund – las vihkajad vihkavad, ole sina enda südamele truu ja vali armastus. Viha ja eraldumise all on suur valu, klammerdumine, ebakindlus, ohvrimeelsus – kokkuvõtvalt hirm ja (näiline) armastuse puudus. Seda tasub lihtsalt teadvustada ja see ei ole isiklik. Ükskõik kui isiklikuna see võib esialgu tunduda ja kui palju haiget see võib teha, sügavamale minnes sa näed, et asi pole sinus. Nad hetkel lihtsalt ei oska teisiti. Sinu valgus võib teatud inimestes nähtavale tuua nende pimedad varjud ja see on tegelikult neile võimas initsiatsioon, kutse oma haavade tervendamiseks, kui nad seda teha julgevad ja valmis on. Ja see, mis saab siit siis tegelikult sündida, on imeilus. Kui nad enda varjudega (mis nii meeletult paluvad lihtsalt märkamist ja armastusega vabastamist) silmitsi seismiseks aga valmis ei ole, on neil lihtsam misiganes vahenditega projitseerida oma valu sinule ja teha sind enda jaoks pahalaseks. Kuid nagu ma ütlesin, on selle all tegelikult peidus tohutu valu ja klammerdumine vana/illusioonide külge, hirm lahti lasta ja endale ausalt otsa vaadata (…kuigi seal teiselpool on kaunis tõde ja tõde vabastaks neid varju moonutustest). See pole isiklik. Mitte kunagi. People project their sh*t at others when they’re just not capable to look in the mirror and own their pain. Ja kuna see nõuab suurt julgust ning endaga üdini aus ja haavatav olemist, siis igaüks ei olegi selleks valmis või on ehk millalgi omal ajal, aga oluline on endale teadvustada, et sina ei ole selle vihaprojektsiooni ohver. 

Olgu inimene kui spirituaalne või teadlik tahes, päeva lõpuks oleme me kõik siin üheskoos lihtsalt inimesed oma hingehaavadega ja varjud tulevad nähtavale ühel või teisel viisil, et inimene saaks terveneda.

Ma olen varemgi öelnud – you gotta feel it to heal it – ja mulle õpetas seda suuresti 2019. aastal mu isa surmaga kaasnenud sügav lein, siin lihtsalt ei ole teist otseteed kui võtta see vastu ja minna sellest läbi. Inimene võib siputada, välist maailma süüdistada, alla suruda, eitada ja teha mida iganes, aga kokkuvõttes teeb ta sellega endale vaid veel rohkem liiga ja pikendab oma kannatusi. Ja see pole vale, kuid küsimus on selles, kas see tegelikult on tema endaga lahke? Ja kui ilus see tegelikult on, kui inimene alistub graatsiaga muutuste ja transformatsiooniprotsessidele. Kui ta lubab endal tunda ja võtab vastu selle, mis on.

Nüüd, kui sa võtad selle projektsiooni siiski endasse ja tunned end süüdlasena ehk võtad kellegi teise emotsioonide/draama/valu eest vastutuse enda kanda, siis tõenäoliselt kannad sa endas ikka veel “hea tüdruku/hea poisi” ellujäämisprogrammi ja hülgad iseennast. Tere, ma olen sellest tervenev musternäidis. 

Sinu süda ja sinu kavatsused on ju puhtad ja sa lihtsalt soovid, et kõigil oleks kõik hästi, eksole? Aga sa ei saa päästa inimesi nende enda varjude käest ja kui sa selle keerisega end kaasa tõmmata lased, lõpetad sa ise selle kõige keskel mülkas ja patuoinana. Sa oled ju kõige lihtsam sihtmärk, kui sa kardad paati raputada ja armastusega tõtt kõneleda. Kuniks sa ühel hetkel ise otsustad, et aitab sellest ohvrimängude ohvriks olemisest, aitab sellest kontrollile, manipulatsioonile ja gaslight‘ile allumisest ja võtad oma energia sellest mängust välja. Armastusega. Siin sead sa tegelikult oma piirid ja teadvustad endale, mille jaoks sa oled saadaval ja mille jaoks enam mitte. Siin õpid sa ennast ja oma energiat austama ja väärtustama. Siin ei püüa sa enam kedagi päästa, kes seda tegelikult isegi ei küsi, vaid (hetkel veel) naudib oma ohvrimeelsust, kannatusi ja ebateadlikkust. Siin vabastad sa oma hea tüdruku/hea poisi ellujäämisprogrammi. Siin ütled sa JAH graatsiale ja väärikusele, tegelikult iseendale.

Haters gonna hate. Let them. Ühel päeval on nad ehk valmis peeglisse vaatama ja tõenäoliselt ongi, kuid sul ei ole mõtet end sellega kurnata ja tegelikult pole see sinu asi. Sinu puhas olemus ja valgus võib paljusid pimekohti triggerdada, ilma et sa selleks üldse midagi teeksid, sa lihtsalt oled sina ja elad oma elu. Sinu ülesanne on võtta iseennast vastu, seista oma tões, lasta väärikuse ja graatsiaga lahti kõigest, mis ei kuulu sulle ja pole sinu kanda. 
 
Me kõik teame seda väljendit – hurt people hurt people. Kuidas sellest nõiaringist välja astuda? See on tegelikult lihtne – choose love. Ära tee ennast enam väikseks. Vali, et sa ei osale rohkem neis mängudes ja võta oma energia igasugusest draamast armastusega välja. Sa oled juba vaba ja tegelikult me kõik jalutame üksteist koju, ühel või teisel viisil.
 
Südamest soovin meile kõigile head, soovin hoitust, lahkust ja maagilist uue aasta loomist.
 
Kallistan
Tiivi

1 comment

omg sa nagu kirjutad nii palju ja väga hästi ja täpselt. ma tunnen et ei peagi kõike otsast lõpuni läbi lugema et aru saada millele sa mõtled.

Leave a Reply to Rain Annast Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *