See postitus saab olema umbes selline, nagu mu sõber mulle hiljuti vastas – Madre mia, much news in one text! Paljud teist soovisid kuulda, kuidas mu emakakaela operatsioon läks ja kuna paar tundi peale operatsiooni panin veidi oma mõtteid kirja, siis alustame sellest. Kes üldse ei tea, millest ma räägin, siis siin on link mu varasemale postitusele. 🙂
29.09.2020 ja kell on 17:27 kui ma seda kõike siin praegu kirjutan. Täna, mõned tunnid tagasi toimus mu emakakaela operatsioon ja ma siiani ei leia päris täpselt õigeid sõnu, et kõiki neid emotsioone ja tundeid kokku võtta, mis mind valdavad. Ühtlasi olen ma endiselt veidi veel ka anesteesia mõju all, feelin’ kinda woozy, surreal ja alles hõljun ringi. Kui natuke operatsioonist rääkida, siis alustaks igatahes sellest, et ma olen praegu beyond words grateful. Lihtsalt nii ongi ja see on nii hea tunne! Ma olen südamest tänulik Tallinna Eriarstikeskuse arstidele dr. Padrik ja dr. Kuhi, kelle soojus, lahkus, hoolivus ja üleüldine tohutult armas vastuvõtt tegi kogu selle protsessi biopsiate võtmisest kuni operatsioonini välja ülimalt meeldivaks ja sujuvaks. Ma lihtsalt ei oska end praegu vist korrektselt eesti keeles väljendada, et neid ära kiita ja oma tänulikkust välja näidata – ehe näide inimestest, kes teevad oma tööd hinge ja südamega ning on õiges kohas tegemas õiget asja. Mulle tundus, nagu kõik oleks kestnud 5 minutit, kuigi tegelikult kestis kogu protsess umbes pool tundi. See, kuidas arst pidevalt soojal toonil minuga rääkis: mida ta parasjagu teeb, küsis iga natukese aja tagant, ega mul valus või halb olla ei ole, kuidas ma end tunnen, kas kõik on hästi, et nüüd järgmiseks võin tunda õrna soojust jne – see kõik oli nii rahustav ja vajalik. Mitte mingisugust valu ma ei tundnud, isegi tuimestuse süstide torked olid õrnalt ebamugavad ja that’s it.
Kogu protsess ise näeb välja selline, et selle käigus eemaldatakse emakakaela välimine osa, milles on leitud muutunud epiteelirakke. Muutunud rakkude eemaldamine on vajalik vältimaks nende edasiarenemist emakakaela pahaloomuliseks kasvajaks. Operatsioon teostatakse kas üldnarkoosis või kohaliku tuimestusega, osa emakakaelast eemaldatakse kasutades skalpelli või elektrinuga. Eemaldatud emakakaela osa saadetakse histoloogilisele uuringule, mille käigus uuritakse koetüki rakulist ehitust ning hinnatakse rakulisi muutusi ja nende ulatust. Uuringu vastuse saan ma teada 12. oktoobri paiku, poole aasta möödudes tuleb pöörduda kontrolli ja teha uued analüüsid.
Tuleb välja, et psühholoogiliselt mõjus see uudis düsplaasia diagnoosist mulle siiski palju rängemalt, kui ma esialgu arvasin. Kuid päris tõsiselt – see operatsioonieelne ärevus ja hirm oli kordades suurem kui kogu protsess ise tegelikult väärt oli. Ja kuni viimase hetkeni oli minu sees pinge, kas operatsioon toimub 29. septembril või lükkub edasi oktoobri lõppu, mis oleks tähendanud omakorda ka meie plaanide järjekordset edasilükkumist ja palju muud. Selle kõigega tekitasin ma endale enne operatsiooni väga palju asjatut stressi, sest see, kas operatsioon toimub 29.09 või mitte ei sõltunud minust. Kui end sealt down-the-rabbit-hole muretsemise ja hirmude mustast august jälle tabasin, siis tuletasin endale küll meelde, et kullakene, lihtsalt lõdvestu ja usalda – kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab. Aga teate ju küll, our minds are sneaky. Tegin seda mustrit vist julgelt 398202 korda läbi. Eckhart Tolle on seda seisundit väga hästi kirjeldanud: “Unease, anxiety, tension, stress, worry – all forms of fear – are caused by too much future, and not enough presence.” Jah, ma literally elasin seda oppi ja kõike sellega kaasnevat oma peas tuhandeid kordi läbi enne kui see kõik üldse kätte jõudis. Ja reaalsuses ka palju suurema kergusega läks. 🙂
Praegu valdab mind lihtsalt meeletu kergendus, tänutunne ja pingelangus. Mulle ei ole ikka veel päriselt kohale jõudnud, et nüüd ongi kõik ja nüüd TÕESTI ei pea enam muretsema/kartma/mida iganes tegema, kõik läks hästi. It’s done ja mu armas keha saab taastuda. Nagu suur kivi oleks südamelt langenud. Arst vaigistas mu hirmud ka selle osas, kas mul edaspidi on võimalik rasestuda – jah. Kuna ma pole veel sünnitanud, eemaldati need koetükid spetsiaalselt mitte liiga sügavale lõigates. Ka taastumine on läinud väga hästi – vaid esimesel päeval peale operatsiooni olid mul suured valud, mis võtsid silme eest mustaks, aga sealt edasi on enesetunne läinud iga päevaga järjest paremaks.
Kuni 29. septembrini oli mu peamiseks fookuseks vaid operatsiooni õnnestumine (ma lihtsalt ei suutnud väga millestki muust mõelda) ja tervis, puhkus-rahu-vaikus (ja I’m gonna be honest here, stressamine selle üle, mida ma ei saanud kontrollida – kas kõik lükkub veel ühe kuu võrra edasi või mitte?!). Nüüd aga olen ma saanud oma fookuse lõpuks suunata sellele, milline põnev elu mind ees on ootamas ja keskenduda tulevikuplaanidele ning ettevalmistustele meie tripiks. Wait, what – mis ettevalmistustele ja mis tripiks? Hehe 🙂
Nüüd kui ma mõnda aega olen puhanud ja mu keha on juba ilusasti taastuda saanud, siis 6. oktoobril asume oma väiksele seiklusele Itaalia, Horvaatia, Montenegro, Kreeka jt Balkani riikide suunas. Mööda maismaad ja maasturiga (et ikka saaks offroad’i ka teha, Albaania mägiteedel pidi vahepeal asfalt sootuks ära kaduma :D). Kutsake tuleb ka. Kokku tuleb üle 4200 km seiklemist. Paljud on küsinud, kui pikaks ajaks me ära läheme – we’ll see 
Mõnes riigis meeldib ehk rohkem ja seal oleme pikemalt – päevi, kuid, aastaid?! Mõnes teises riigis peatume ehk jällegi vaid lühiajaliselt või sõidame lihtsalt läbi – meil pole kuhugi kiiret ja vaatame jooksvalt, mis põnevad seiklused meid ees ootavad, kus ja mida avastame ning kuhu me viimaks välja jõuame. Võib-olla maandume lõpuks üldse Hispaanias? Who knows, it’s gonna be a constant state of flow. Mõte autoga minekust sümpatiseerib mulle ausalt öeldes praegusel ajal isegi palju rohkem, kui pandeemiat arvesse võttes meie ülemaailmne lennuliiklus ja Euroopavälised riigipiirid on nagu nad on.
Praegu tegeleme veel viimaste ettevalmistuste ja mu lemmiku – pakkimisega ning 6.10 teisipäeva varahommikul pakime ennast ka kokku ja asume teele. Lätis ja Leedus on praegu lubatud vaid transiit ning kuna seal on juba ka seigeldud, siis sõidame nendest riikidest otse läbi. Teisipäeva õhtuks jõuame Poolasse, kus meid on metsa sees, maagilise järve ääres ootamas üks armas bed & breakfast – veedame seal esimese öö, puhkame välja ning siis, Poolast edasi läheb kõik juba huvitavaks ja põnevaks.
Igatahes ööl vastu teisipäeva ei saa ma ilmselt üldse magada, sest ma olen liiga elevil. Ja siis magan autos. Või ei magagi enam kunagi, sest ma olen liiga elevil, et magada. It’s going to be SO awesome!
