Tere, mu armas! See veebileheke siin sündis tänu pandeemiale, mis meie maailma 2020. aastal vallutanud on. Paljud, kes mind teavad, on kursis, et see ülemaailmne lockdown lõi sassi mu plaanid astuda 31. märtsil rõõmsalt lennukile ja kolida esialgu mõneks kuuks Balile, sealt edasi (või siis tagasi, sest funnily enough, täpselt 10 aastat tagasi ma juba elasin seal) Austraaliasse ning võimalik, et kuhu iganes veel rändama, elama ja seiklema. Lennud tühistati, maailm läks lukku ja need paigad on tänaseni lukus. Tänu sellele kõigele olen ma täna siin, suure osa ajast pühendanud just enda sisevaatlusele ja kõigele, mida ma siin jagan.
Kuna kõik toimub alati meie kõrgemaks hüvanguks ja viib meid kasvu suunas edasi, siis ma näen tagasi vaadates seda kui vajalikku kingitust ja olen selle eest tänasel päeval siiralt tänulik. Ausalt öeldes oli mul alguses väga-väga raske seda kõike aktsepteerida, sest plaanid olid suured ja elevus oli sees ning selle ootamatu sundolukorraga leppimise osas oli meeletu vastupanu. But what you resist, persists. And gets even bigger. Niisiis elasin ma selle kõik läbi, lubasin endal tunda kõike, mis üles tuli, korjasin end kokku ja hakkasin vaatama, mida see olukord mulle võimaldama on tulnud, mida sellest õppida ja kuhu edasi. Täna tagasi vaadates ma näen, et kõik on olnud perfektne. Seda imelist suve, kõiki neid armsaid inimesi, maagilisi kohti ja seiklusi meie armsal kodumaal ei oleks saanud olla, kui elu oleks läinud minu plaanide järgi. Aga Universum näeb suuremat pilti, kui me ise.
Hiljuti sain üsna pooljuhuslikult emakakaelavähi sõeluuringul osaledes uudise, et mul on emakakaela düsplaasia ehk vähieelne seisund, mille raskusaste on CIN III ehk raske. Ütlen ausalt, et see lõi mul jalad alt ja mõjus shokina. Ego tahtis nii väga minna ohvrirolli, et miks selline asi minuga juhtunud on, kuidas nii, milliste mõtetega ma endale selle küll loonud olen ja kõike muud. Nii palju kurbust, abitust, häbi, viha ja jõuetust tõi see minus esile. Septembri lõpus on operatsioon ja taaskord vaatan ma seda kõike läbi tänulikkuse prisma – kui ma oleksin kevadel maailma rändama läinud, ei oleks ma kindlasti sel uuringul osalenud, sellest tulenevalt poleks suure tõenäosusega seda seisundit avastatud veel ajal, kui see on ravitav ning kõik oleks võinud areneda omasoodu vähieelsest seisundist edasi vähiks (sest enesetundes see kuidagi väljendunud ei ole – mul ei olnud mingeid kaebusi ega pole end ka kuidagi teisiti tundnud). So thank you, Universe, for helping me heal this.
See on minu wake-up call hoolitseda oma füüsilise ja vaimse tervise ning oma keha eest veelgi rohkem. Pöörata sellele kõigele veel suuremat tähelepanu, et mind täidaks ja ümbritseks rahu, harmoonia, kõrged vibratsioonid, vabadus, armastus ja kergus. Ja et ma oleksin enda ja oma kehaga võimalikult õrn, sest iga meie sõna, mõte, tunne ja tegu ju loob. Ja tegelikult on kõik ju hästi. 
Ning siis, peale operatsiooni ja sellest taastumist on meil põnevad ideed sügisese ja edasise osas, mis tekitavad minus jällegi väga suurt elevust. Nendest räägin siis, kui aeg on käes, et ei juhtuks kevad vol2 all over again, millest mul oli mõnda aega keeruline välja tulla.
Igatahes soovin ma südamele panna kõigile noortele naistele, et palun hoolitsege oma keha ja tervise eest ning osalege nendel uuringutel – mind raputas see korralikult läbi, sest ma olen üldjuhul alati terve ja raudse tervisega ning ei külasta arste. Seda enam on see mulle õppetund ja perfectly meant to be – varakult avastatud vähk on ravitav.
Et mitte seda esimest postitust nii süngel toonil lõpetada, lisan teile siia lõpetuseks väikse osa enda selle suve imeliste hetkede ja mälestuste jäädvustustest. 🙂
Hugs ‘n kisses
Tiivi
1 comment