Viimasel ajal on mind tugevalt paelunud vastuvõtmise teemad. Eelkõige iseenda vastuvõtmine. Ilma maskideta, ilma kaitseteta ja just sellisena, nagu ma praegu olen. Mind paelub see, mis on ehe ja päris. Ja julgus selles iseenda eheduses siin maailmas nähtavalt olla.
Hiljuti veetsin pea nädalakese maagiliselt ilusal Algallikal, Läänemaal koos imeliste hingedega – üks nendest oli Katre Kuus, kes meie laagrit korraldas. Seisime seal silmitsi oma varjuga. Ja võtsime vastu neid osasid iseendast, mille oleme endast ära lükanud – see ongi meie vari. See laager oli intensiivne, aga võimas.
Kuidas võtta iseennast vastu? Seekord pikka juttu ei ole, aga kõik välises maailmas saab meile sel teekonnal panuseks olla. Kui me muidugi seda endale lubame ja iseenda elu eest ise täieliku vastutuse võtame. Ja kui meil on valmisolek ebamugavusest läbi minna. See on seda godziljon-kordselt väärt.
Mida me teiste juures hukka mõistame, on tegelikult omaks võtmata või ära tõrjutud osa meist endast. Whatever we judge in others is a disowned or rejected part of ourselves. Tegin sel teemal kaks lühikest videoklippi – vaata, kui see Sind kõnetab. 🙂
Lisaks soovitan väga vaadata filmi Varjuefekt. Seda saab vaadata SIIN koos eestikeelsete subtiitritega.
Milline oleks maailm, kui me kõik võtaksime iseennast kogu oma maagilisuses vastu, ilma ühtki osa endast ära lükkamata või peitmata? Mis siis, kui see, mida peame endas niii jubedaks ja halvaks, on hoopis kuld meie sees? Kas pinged, sõjad ja vägivald siis üldse eksisteeriksid? Makes you wonder…
Kallipai!
