Ma näen nii-nii sügavale inimese sisse, et mõnede jaoks on see hirmutav. Ma näen seda ilu, mis seal on. See on nii puhas ja puutumatu. Kõikide nende kaitsekihtide all. Need kihid ei huvita mind, need pole olulised. Ükskõik kui palju su inim-mina seda peita, kaitsta või hammastega mööda seina üles ronida üritab, ma ikka näen sind. Näen su puhast olemust. See on nii ilus, SINA oled nii ilus. Ja kui mina seda näen, saad ka sina seda endas näha. Paradoksaalsel kombel on see aga miski, mida me nii kiivalt väldime ja me ei julge sinna vaadata. Kõik kaitsemehhanismid aktiveeruvad, aga usu, see pole tegelikult ohtlik. Ja ma tean seda nii hästi, sest ma olen ise seda nii palju teinud ja selles kohas olnud. See tunne on umbes midagi sellist, et kui keegi liiga lähedale tuleb ja mind ikka päriselt näeb, siis ta lihtsalt sureb ära. Mõnele võib-olla tuttav tunne, mõnele võib-olla mitte. Aga seda räägivad need kihid, see pole sina ja see pole tõde ka. See näiliselt ainult tundub nii. Kõik on vastupidine sellele kui paistab. Lihtsalt lubame sulada sellel kõigel, mille aeg on ammu läbi saanud. See on ohutu ja seal teiselpool on puhas maagia.
Pikalt oli ühel mu kihtidest üks suurimaid hirme saada teiste poolt naeruvääristatud, kui ma jagan seda, mida ma näen. Aga enam ei huvita mind see ka, sest see pole oluline ja see ei tähenda mitte midagi. Hirm on lihtsalt illusioon. See on jätkuvalt mu lemmiklause – meil pole kaotada midagi peale oma piirangute. Ja sa oled päriselt nii ilus – kas sa palun võtad selle vastu? 🙂
*see postitus on inspireeritud mulle väga kallist inimesest ja ma oleksin nii väga tahtnud, et ta oleks ka ise seda endas näinud.
